VIKERFORELLIKASVATUS (Oncorhynchus mykiss) Kaidi Kaljula

Bioloogia

Süstemaatika kategooriad Riik Hõimkond Klass Selts Sugukond Perekond Liik

Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad (Animalia); Hõimkond: Keelikloomad (Chordata); Klass: Kiiruimsed (Actinopterygii); Selts: Lõhelised (Salmoniformes); Sugukond: Lõhelased (Salmonidae); Perekond: Idalõhe (Oncorhynchus); Liik: Vikerforell (Oncorhynchus mykiss)

Vikerforelli kehaehitus http://mybay.umd.edu/images/rainbow%20trout-web.jpg

Jõeforell

Vikerforelli kehaehitus Keha: voolujooneline; Pea: suhteliselt väike; Uimed: väikesed (kiirteta rasvauim seljauime ja sabauime vahel); Soomused: väikesed pehmed hõbedased; Punane vööt: kulgeb piki küljejoont ja põskedel;

Biloogilised iseärasused muutlik kudemisaeg (nov-mai); lihtne marja hautamise tehnika; pärinemine rändevormist teeb kergeks kasvatamise merevees, kus kasvutempo oluliselt tõuseb; toitumise mitmekülgsus võimaldab kergesti üle minna kunstsöödale; kõrgväärtuslik liha ja kergesti töödeldav lihakeha.

Kudemisaeg on aretusega mõjutatav ning valgusrežiimi abil manipuleeritav; Suured mittekleepuvad marjaterad ja marja saab lüpsta hormonaalse stimulatsioonita; Eurühaliinne - lai kohastumus vee soolsuse suhtes ehk talub laia soolsuse vahemikku; Luustik pehme; Suur lihasaagis (fileesaagis on 65%);

Päritolu: Vaikse ookeani rannikul Ameerikas ja Aasias paiknevad jõed ja järvedrannikud; 1870ndatel aastad Kalifornia McCloudi jõe ääres Mount Shasta haudemajas alustati vikerforellide kasvatamisega – sealt pärineb suurem osa tänapäeval kalakasvandustes peetavatest vikerforellidest; Introdutsieerimine: 1877 – Jaapan; 1882 – Euroopa; 1883 – 1884 – Austraalia; 1899 – Lõuna-Aafrika. Valge või roosa lihaga portsjonforell – tootmine ja tarbimine peamiselt Lõuna-Euroopas (Prantsusmaa, Itaalia, Türgi, Hispaania, Saksamaa), kus on väikese jõeforelli söömise traditsioon. Tootmine Taanis ja Poolas ekspordiks Saksamaale, kus selle toote nõudlus ületab pakkumise. Punase lihaga suur- ehk lõheforell (2–3 kg kaaluv) – peamiselt meresumpades tootmine. Kasvatamine peamiselt Põhja-Euroopas (Norras, Soomes, Šotimaal, Taanis), kus suur roosa või punase lihaga lõhe on olnud traditsiooniline püügikala.

Vikerforell Eestis 1895. a – vikerforelli toomine esmakordselt Eesti mõisatiikidesse; 1896. a – 20 000 vikerforelli maimu laskmine Liivimaa jõgedesse ja järvedesse; 1897. a – vikerforelli maimude inkubeerimine Jäneda forellitiikide jaoks; 1952. a – vikerforelli teistkordne Eestisse introdutseerimine Venemaalt; 1970ndad - Suuremamahulise vikerforelli kasvatamise algus Eestis (Soome eeskuju); 1970ndad - forelli kasvatamine Eestis ka sumpades rannikumere riimvees. Võõrliik - inimese poolt tahtlikult või tahtmatult uutele aladele introdutseeritud liik, mis on Eestisse jõudnud XIX sajandi lõpust alates; Invasiivne võõrliik - võõrliik, mis võib ohustada ökosüsteeme, elupaiku või liike, tekitades majanduslikku või keskkonnakahju.

Vikerforellikasvanduse ülesehitus

Forellikasvatuseks sobivad vee omadused puhas; läbipaistev; vaba igasugustest hõljuvatest reostavatest osakestest; läbivoolu olemasolu.

Forellikasvatuseks sobivad vee omadused pH: 6,5 – 7,5; Temperatuur: taluvus: 0,5–23 °C; optimaalne kasvutemperatuur 15–18 °C; letaalne ülempiir on 26 °C; marja inkubeerimine: 8–12 °C.

Hapnik Vee hapnikusisaldus: optimaalne vee hapnikusisaldus: 9–10 (11) mg/l; tootmiseks kõlblik alampiir 7 mg/l; letaalne hapnikusisaldus 2 (3) mg/l. Hapniku transport: imendumine lõpuste kaudu veest transport vereringe kaudu kala organismi (punaverelibledes olev hemoglobiin seob uimedes vees leiduva hapniku ning transpordib selle verega organismi) Verest kudedesse/organitesse imendumine

Hapnik Kohanemisvõtted hapnikutaseme langusel: Lõpuste läbivoolu suurendamine: läbi lõpuste pumbatakse rohkem vett; Verevoolu kiirendamine: rohkem hapnikku sisaldavat verd jõuab kudede ja organiteni. (Liikumis-)aktiivsuse vähendamine: vähendab hapnikuvajadust. Hapnikupuuduses suureneb toksiliste ainete toksilisus;

Hapnik Veetemperatuuri tõustes väheneb vee hapnikusisaldus; 100% hapnikuga küllastatud soojas vees sisaldub vähem hapnikku, kui 100% küllastusega külmas vees. Kalade aktiivsuse suurenemine temperatuuri tõustes ja sõltuvus söötmisest. Vere punaliblede vähesus kevadeti kalade veres (punaliblede vähenemine veres vee jahenemisel). Väga suured hapnikusisalduse kõikumised kahandavad kasvu ning sööda omastamine on sarnane tingimustele, kus hapnikusisaldus on pidevalt madal.

Täiesüsteemiline kalakasvanduse ehitus: Veevarustussüsteem – torustikud, kanalid, vee töötlemistiigid; Haudemaja – haudeaparaadid; Tiigid või basseinid – maimu-, kasvu-, sugukala-, karantiinibasseinid (tiigid); Abiruumid ja abihooned (laod, laboratoorium, söödahoidla). Mittetäiesüsteemne: Reprotuktormajand - haudejaam - kus tegeldakse vaid kalamarjast kõige nooremate arengujärkude - vastsete inkubeerimisega; Nuumamajand – ainult kasvutiigid või basseinid, sumbakasvanduses sumbad. Soovitatav majanditevaheline spetsialiseerumine.

Veevarustus Forellikasvanduse veega varustamise tehniliste lahenduste olenemine: vee allikast; veevoolu juhtimise süsteemist; kalakasvatuslike rajatiste konstruktsioonist;

Läbivoolukasvandus Allikavesi: marja inkubeerimiseks; stabiilne temperatuur (talvel 5–6 °C; suvel 15 °C); hapnikuvaene (vajalik aereerimine ja gaasirežiimi tasakaalustamine); allikavee kogus läbivoolu süsteemis suurtootmiseks on vähene.

Läbivoolukasvandus Jõgede vesi: veekogus: piisav; temperatuur: suviti liiga kõrge, talviti liiga madal; reostuseoht; nakkusoht

Mereveeline kalakasvandus (sumbad) Merevesi: veekogus: piisav; temperatuur: suve vältel pikalt püsiv kala kasvatuseks soodus temperatuur; Eesti rannikul vähe sobivaid kohti sumpade paigutamiseks; vajalik kalade eelnev vaktsineerimine (vibrioosi ja furunkuloosi oht)

Vibrioos haiguse tekitaja: ühe viburiga bakter Listonella anguillarum (endise nimetusega Vibrio anguillarum); mõõtmed: 1,5 × 0,5 μm; arenemine: soolases vees temperatuuril 6–37 °C; haigus esinemine: kevadel ja suvel, kui merevee temperatuur on üle 10 °C; levikuviis: otsese kontakti teel; esinemine: ägedalt (suure kalade suremusega, kuid ilma kliiniliste haigustunnusteta) või kroonilise vormina; haiguse välised tunnused: kehapinnal haavandid ja verevalumid ning punnsilmsus; neerudes põletik, tugev aneemia, lihastes verevalumid;

Furunkuloos ägedalt kulgev bakteriaalhaigus; mädapaised lihaskoes, septitseemia, kalade massilise hukkumine; Septitseemia - süsteemne haigus, mis on põhjustatud mikroorganismide ja nende toksiinide levimisest ringleva vere kaudu ( “veremürgitus”). Haigustekitaja: fakultatiivselt anaeroobne kepikujuline bakter Aeromonas salmonicida, mõõtmetega 0,8 × 0,5 μm. Haigustekitajate organismi pääsemine: suu kaudu (koos veega või siis süües furunkuloosi surnud kalu) ning läbi nahavigastuste. Arenemine: vee temperatuuril 5–21 °C (optimaalne temperatuur 10–15 °C);

Kalakasvanduste jagunemine veevarustuse järgi Isevoolseted kalakasvandused odav; töökindel; vesi voolab kalakasvatusrajatistesse kanaleid, renne või torustikke mööda ja läbivoolu reguleeritakse; Pumbatavad kalakasvandused kõrge hind; kala hukkumist põhjus tavate avariide oht; pumbata saab nii põhjavett, jõevett kui merevett.

Forellikasvatusrajatised Pinnasetiigid: seinad osaliselt kaetud betoonplaatidega; tiikide vee sügavus 0,5–1,5 m (oleneb kala suurusest); mungad - tiikide välja- ja sissevoolu-regulaatorid; vee juhtimine tiikidesse torustike või lahtiste kanalite kaudu;

Taani tüüpi sõltumatu veevarustusega tiikidega forellikasvanduse ülesehitus

Basseinid Basseinid - väikesed, 1–25 m2 pindalaga tehis- materjalist kalakasvatusrajatised; Materjal - klaasplast, metall või betoon; Kuju - ruut, ristkülik, ümmargune;

Kiirvoolukanal (“raceway”) Kiirvoolukanalid - intensiivse veevahetusega suuremad piklikud basseinid ja tiigid, mis on vaheseintega osadeks jagatud;

Sump Suur hõredasilmalisest võrgust kott, mis on kinnitatud veekogu põhja ankurdatud ujuvale raamile; Sumpade paigutamiseks sobivad kohad: hea looduslik veevahetus (hoovus), mis kannab läbi sumbavõrgu põhja langeva sõnniku ja sööda jäägid ära ning toob juurde värsket vett; piisav sügavus (üle 10 m); soodus temperatuurirežiim (vesi ei soojene suvel liigselt ja jääkatte periood on lühike); tagatud kaitstus tormide eest (paiknemine väinades, saarte varjus või lahtedes); hea teenindatavus, ligipääsetavus ja valvatavus.

Vee korduvkasutus Tahkete jääkide (kalasõnnik ja tarbimata sööt) eemaldamine basseiniveest Vee rikastatamine uuesti hapnikuga (kas puhta hapniku lisamine või aereerimise teel) ja suunatamine taas kalakasvatusbasseinidesse.

Retsirkulatsioonisüsteem Retsirkulatsioonisüsteem ehk suletud veekasutusega kalakasvandus; Kalade kasvatamine basseinides; Vee suunamine pidevasse ringlusse; Vee biopuhastamine vahepeal biofiltris; Biopuhastus – kalade ainevahetuses tekkivate mürgiste ammoniaakühendite muutmist bakterite tegevusel toimuva nitrifikatsiooni käigus algul vähem mürgisteks aineteks (nitraatiooniks) ja lõpuks lenduvaks molekulaarseks lämmastikuks (denitrifikatsioon). Põhineb ainult puurkaevu veel.

Tootmise tsükkel

Forellikasvatuse tsükkel keskmises Eesti mageveelises täiesüsteemilises kalakasvanduses

Vikerforelli kasvukiiruse sõltuvus temperatuurist

Paljundamine

Kalade areng Kalavastsed – kalade arengujärk aktiivsele toitumisele üleminekust kuni soomuskatte tekkimiseni; Kalamaimud – kalade arengujärk soomuskatte tekkimisest kuni esimese kasvusuve teise pooleni; Sama- ehk ühesuvised kalad – kalade vanuserühm, mida on kasvatatud kasvanduses esimese kasvusuve vältel (lühendatult 0+ või K0+ ); Üheaastased kalad – talve üle elanud suvise juurdekasvuta kalad (lühendatult 1 või K1); Kahesuvised kalad – kalade vanuserühm, mida on kasvatatud kalakasvanduses kaks kasvusuve (lühendatult 1+);

Eesti: kasvatatav kala ostetakse naaberriikidest (Taanist ja Soomest, Rootsist ja Venemaalt) silmtäppmarja või maimudena. Vajadus luua tõupuhast forelli asustusmaterjali tootev aretuskeskus.

Sugukalad Suguküpsed kalad ehk kalade sugukari; Vikerforellide optimaalne paljunemisiga vanuses 4–6 aastat (4-5-aastased isas- ja 5-6-aastased emaskalad); Asenduskalad / remontkalad – suguküpsete kalade asendamiseks kasvatatavad kalad, mis pole veel päris suguküpsed; Igal aastal peaks asenduskalade arvelt uuendama 25% sugukarjast. Emaste ja isaste arvuline suhe sugukarjas 3 : 1

Sugukalad Forelli sugulist küpsemist ja kudemisaega mõjutavad järgmised tegurid: pärilikkus; valgusrežiim; temperatuur; toitumine

Marja ja niisa lüpsmine Kalade sorteerimine 1–2 nädalat enne lüpsmist ↓ Küpsete emas- ja isaskalade valik ning lüpsmiseni lahus hoidmine Kalade paigutamine vanni, mis on täidetud nende täielikuks sukeldamiseks piisava uinutuslahuse kogusega Kalade liigutuste vaibumine lahuses minuti-kahe jooksul Kalade käitlemine (marja ja niisa lüpsmine kuivadesse nõudesse) Kalade kiiresti laskmine puhtasse hapnikurikkasse vette, kus nende normaalne käitumine taastub 5–10 minuti jooksul Anestesseerimine ehk uinutamine Uinutuslahused: MS222 ehk trikaiinmeto-sulfonaat (kontsentratsioon 100 mg/l) või hinaldiin (kontsentratsioon 50 mg/l) Tarbeviljakus - kättesaadava marja kogus;

Viljakus ja suguproduktide kvaliteet Viljakus - sugukaladelt saadavate sugurakkude arv; Emaskalade viljakus: absoluutne viljakus - emaskala munasarjas olevate küpsete marjaterade arv; suhteline viljakus - küpsete marjaterade arv emaskala massiühiku kohta; tarbeviljakus - emaskalalt marja lüpsmisel tegelikult kätte saadud marjaterade arv; Noortel kaladel vähem marjateri ja väiksemad marjaterad; Vikerforelli paisumata marjatera diameeter umbes 5,0 mm, mass 80 mg; Vikerforelli suhteline tarbeviljakus on 1300–2000 marjatera emaskala massi 1 kg kohta (Eestis väga ligikaudu arvestades tavaliselt 1500); Vikerforelli absoluutse tarbeviljakuse sõltumine sugukalade suurusest (3000–20 000 marjatera emaskala massi 1 kg kohta);

Marja loendamine Joonlaua meetod; Kaalumismeetod; Marjakühvel; Marjade sorteerimine automaadiga

Marja viljastamine ja hautamine Marja kuivviljastamine; Marjaterade ja niisa säilitamine eluvõimelisena 0–2°C temperatuuril ja kuivamise eest kaitstuna rohkem kui 24h; Niisa säilitamine hermeetiliselt suletavates 100–200 ml hapnikuga täidetud kilekottides (nn minigripid) elu- ja viljastamisvõimelisena mitu päeva.

Viljastamine Niisa lisamine marjale (marjale lisatava niisa kogus: 20 ml 3–4 liitri marja kohta) ↓ Marja ja niisa segamine Marja ja niisa hoidmine ootel 2–3 minutit Vee lisamine Marja segamine Marja vee all hoidmine (kuni 10 min) Marjaterade loputamine puhta veega Viljastatud marja paisuma jätmine 3-4 tunniks (marjaterade suurenemine kuni 40% vee sisse tõmbamise arvelt) Marja paigutamine hautamiseks ehk inkubeerimiseks haudeaparaatidesse (marja hautamine pimedas)

Lõhelaste marja viljastamine

Haudeaparaadid

Loote areng Loote arengukiiruse sõltuvus marjateras inkubeerimise temperatuurist. Kraadpäevad – haudeaparaadis mõõdetud veetemperatuur marja inkubeerimise päevade arvuga; Silmtäppstaadium – loode välja kujunenud, silmad pigmenteerunud, silmad nähtavad kahe tumeda täpina läbi marja kesta (160–175 kraadpäeva). Marja töötlemine jodofooridega.

Koorumine ja eelvastsete areng Koorumine (300–370 kraadpäeva pärast viljastamist) ↓ Eelvastse periood (rebukoti resorbeerumine 10 päeva jooksul) Vastse periood

Lõhelaste (lõhe, vikerforell) embrüonaalne areng A – viljastatud marja areng silmtäpini, B – eelvastsed, C – vastne

Söötmine

Söötmisest olenevad järgmised asjaolud: kalade juurdekasv; kalade tervis; kalade liha omadused; Söödakulud võivad moodustada kasvatatud kala omahinnast kuni 60%;

Söödatüübid Odav toores kala; Pasta ehk märgsööt (läbi hakklihamasina lastud väheväärtuslikust kala, kalaõli, tapajäätmed ja jahu); Ekstrudeeritud kuivsööt (BioMar, Aller Aqua ja Dana Feed, Rehu-Raisio); Ekstrudeerimine - sööda töötlemine kõrge rõhu ja temperatuuri juures

Sööda koostis Sööda koostis: kalajahu; kalaõli taimsed jahud (soja, nisu) lisanded – mineraalaineid ja vitamiine sisaldavaid premiksid, gluteen, punased pigmendid, immunostimulantide segud (Biofocus, Ergosan); haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööda veesisaldus umbes 8%.

Karotinoidid ehk punased pigmendid; astaksantiin - värvaine, mis teeb punaseks keedetud jõevähi kooriku; kantaksantiin – kollakama tooniga värvaine, mida kasutatakse kallima astaksantiini asendajana; Töötlemisel kala värvus ei muutu;

Söödaklassid : noorkalasööt; kaubakalasööt; sugukalasööt. Osakeste suuruse järgi: Startersööt (tera läbimõõt 0,3 kuni 1,5 mm) - vastsete sööma õpetamiseks ja väikeste maimude söötmiseks kasutatav peeneteraline sööt; Kasvusööt (> 2,0 mm; 3 – 6 mm) - suuremate kalade söötmiseks kasutatavat sööt.

Söödakoostis Vastsetele antav startersööt: valk >50%; rasv < 20%; sahhariidid < 10% koguenergiasisaldus: 20–24 MJ/kg; metaboliseeruva energia sisaldus 15–20 MJ/kg;

energiasisaldus 23–25 MJ/kg; Kaubakala sööt: valk: 45%; rasv: 25–30%; sahhariidid: 15%; energiasisaldus 23–25 MJ/kg; metaboliseeruva energia sisaldus: 19–21 MJ/kg.

Söötmisrežiim Söödanorm ehk mitu kilogrammi söödetakse päevas 100 kilogrammi basseinis oleva kala elusmassi kohta (protsentides kala kehamassi kohta) Söödanormi sõltuvus järgmistest asjaoludest: vee temperatuur; vee hapnikusisaldus ; söödetavate kalade suurus; sööda koostis

Söödakoefitsient (food conversion ratio ehk FCR) Söödakoefitsient - näitab, mitu kg sööta kulub 1 kg kala juurdekasvuks (toorkaalus); Söödakoefitsient muutumine kala eluea vältel sõltuvalt kala suurusest; Väiksematel forellide söödakoefitsient 0,6–0,8; Kaubakala söödakoefitsent 1,1.

Söötmise meetodid Käsitsi söötmine - sööda viskamine kühvliga kärust või ämbrist basseini; Programmeeritud söötmine: mehaanilise või elektroonilise kella alusel; veealuseid sensorid ja kaamerad - võimaldavad reguleerida söötmist vastavalt kala toitumise intensiivsusele; Vajaliku söödakoguse vette puistamise kindlustab elektrimootoriga käivitatav liikuv mehhanism (lint, ketas, tigu) või suruõhupuhur. Söötmisrobotid - kalabasseinide kohal relssidel liikuv ja arvuti poolt juhitav mehhanism annab igasse basseini ettenähtud ajal programmile vastava koguse sööta. ad libitum ehk isu järgi söötmine - pendelsöötjad

Kalade toitumiskäitumise sõltuvus keskkonnast: Temperatuur; Hapnikusisaldus; Valgus Kala toitumiskäitumise sõltuvus füsioloogilisest seisundist;

Kasvatuse tehnoloogia ehk kalade pidamine

Asustustihedus ja veevahetus Asustustihedus – kalade eluskaal kuupmeetri vee kohta kaubakalakasvatuse igas etapis; Asustustiheduse sõltuvus vee hapniku-sisaldusest, temperatuurist ja kalade suurusest; Tempertauur - määrab kala kui kõigusoojase organismi ainevahetuse kiiruse, sealtkaudu ka söödavajaduse ja selle omastamiseks kuluva hapniku koguse; Vee läbivoolu kiirus - vähemalt 5 cm/sek; Väljavoolu hapnikusisaldus ei tohiks langeda alla 7 mg/l.

Sorteerimine ja väljapüük Kalade suuruse järgi gruppi sorteerimine; Kalade suuruse sõltuvus toitumiskäitumisest; Kalade sorteerimise tihedus: Haudemajas - kolm korda; Basseinides pidamise vältel – kaks kuni kolm korda; Sorteerimisvahendid: käepidemetega klaasplastist kastid (noorkala puhul); Sorteerimisseadmed Nõuded sorteerimisele: Eelnev söötmise katkestamine; Kontsentreerimine; Madala temperatuuri eelistamine.

Rajatiste ja seadmete hooldamine Oluline heas korras veevarustus, kalade ainevahetusjääkide kiire eemaldamine ja bioturvalisuse nõuete järgimine; Noorkalade ja kaubakala kasvatamise erinemine seoses rajatiste suurusega. Oluline värske vee läbivoolu tagamine; Häiresüsteemi olemasolu; Diiselgeneraatori olemasolu; Puhta hapniku vette pihustamise seadme olemasolu.

Hapniku olulisus Puhta hapniku lisamine veele võimaldab: suurendada kalade tihedust basseinis; tõsta söötmise intensiivsust; hädaolukorras päästa veevoolu katkemisel hapnikupuudusse jäänud kala. Soojas vees lahustub vähem hapnikku kui külmas vees; Vee rikastamiseks puhta hapnikuga plastust või roostevabast terasest hapnikukoonuseid kasutades.

Andmete registreerimine Oluline kõigi tootmisnäitajate registreerimine toimuvate protsesside jälgimiseks; Olulisimad regulaarset registreerimist vajavad näitajad: vee temperatuur (mitu korda päevas); vee hapnikusisaldus (mitu korda päevas); kalade söödakasutus; kalade mass; kalade suremus.

Bioturvalisus Bioturvalisus - haigustekitajate levikut tõkestavate meetmete kompleks; Haiguspuhangu tekkimise põhjused: haigustekitaja (patogeeni) olemasolu; haigusele vastuvõtlik kala; ebasoodne keskkond. Haiguste vältimine: Iga basseini jaoks eraldi töövahendite komplekt; Karantiininõuete järgimine liikumisel haudemaja ja basseinide vahel; Vaktsineerimine; Pidamistingimuste optimeerimine

Töötlemine ja kvaliteet

Vikerforellide töötlemine söötmise katkestamine (päev enne kala turustamist ) ↓ kala väljapüük kala uimastamine (CO2 vette pihustamine) kala veretustatamine (lõpusearterite läbi lõikamine ja kala jätmine mõneks ajaks külma vette, kuni süda lööb ja pumpab vere kehast välja) kala rookimine, sisikonna eemaldamine, kõhuõõne puhastamine kala jahutatamine peene jääga Töötlemise, pakendamise ja transpordi vältel ei tohiks kala temperatuur tõusta üle 3 kraadi. Suguküpsuse aste - Olulisim suure forelli kvaliteeti mõjutav tegur; Kiirekasvuliste või ainult emaste kalade eelistamine.

Suguküpsuse aste - Olulisim suure forelli kvaliteeti mõjutav tegur; Lõhelaste kasvukiiruse ning liha kvaliteedi langus sugulisel küpsemisel; Kiirekasvuliste , kuid hilja küpsevad kalad ehk broilerid või ainult emaste kalade eelistamine (geneetilise manipulatsiooni kasutamine). Forelli kvaliteedi näitajad turustamisel: vigastuste puudumine; suguküpsuse aste; liha punasus inimesele ohtlike mürkainete (antibiootikumid, raskmetallid, dioksiinid) sisaldus, mis ei tohi ületada lubatud lävikontsentratsioone. Kala puhas maitse Mudamaitse - sinivetikate, bakterite või kiirikseente poolt eritatavad ained (näiteks geosmiini ja 2-metüülisoborneooli).